Proloog.
Mõte Mexicosse reisida hakkas küpsema Colombiast tagasisõites, kui Hannes Mexico võimaliku sihtkohana välja pakkus. Nii öelda töö käis, et võimalikke reisikaaslasi leida. Leho oli suht kohe käsi, kuid neljas kaaslane jäigi leidmata.
Tõrked ja kahtlused hakkasid tekkima kui Jalisco narkotuus arreteerimise käigus haavata sai ja otsad andis. See vallandas riigis rahutuste laine.
Iraani ründamine neli päeva enne väljalendu ei teinud asja paremaks. Aga reisihullusid see ei sega.
Reis algab.
Lennujaama jõudmine pisut hilineb, sest teetööd ja tipptund polnud reisiplaani arvestatud. Kõik siiski laabus. Check-in kiire ja turvakontrollis polnud ühtki inimest. Seetõttu ilmselt elevuse pärast hakkas 7 aastat tagasi jalaluumurrust saadud suveniir turvas piiksuma.
Lennukiga saabus Sri Lankalt Heleri, lehvitas ja tegi uutele reisijatele ruumi.
Kõigis lennukites kus olen olnud, on küsitud kõrvaklappide eest raha, kuid seekord olid need kenasti biolaguneva kotikese sees istmel. Kiri “Kulaklik” peal. 3 tundi ja natuke peale ja olimegi Istanbulis. Üüratult suur lennujaam ja seoses Iraaniga suunatakse väga palju vahemaandumisi just sinna. Kohalik õlu on nagu Saku Originaal, aga veel kehvem. Siiski 2 tundi lennujaamas Türgi maiustuste lette vaadates läks kähku.
Lennukis ootas kotike susside, hambaharja, hambapasta, silmaklappide, kõrvatroppide ja … sokkidega – roheliste sokkidega. Lennureis oli paras piin – 14 tundi peamiselt istumist ja istuvas asendis magada üritades.
Mexico City võttis meid vastu 18 kraadise soojaga ja suurlinnale omase sagimisega. Lennujaama ümbrus oli politseinikke ja sõjaväelasi täis. Ei tea kas lihtsalt turvakaalutlustel või oodati mõnda tähtsat tegelast. Kohe peale lennujaamast väljumist tuli esimene laifer – aed-karmiinleevike (Haemorhous mexicanus), kes on siinses piirkonnas kõige levinum linnuliik. Terve päeva jooksul oli neid näha ja kuulda tõesti palju.
Rendiauto kättesaamiseks sõidutati meid Herzi kontorisse, et oma suur ja ruumikas Mitsubishi kätte saada. Kui sel autol ka natuke toekam mootor oleks, siis võiks täiesti rahule jääda. Herzi kontori juurest tuli ka teine laifer – asteegi tuvi (Columbina inca), järjekordne tavott. Aga laifer on laifer, ei pirtsuta. Edasine päev kulges peamiselt Mexico Cityst välja saamise tähe all. Liiklus tihe ja valdavalt kehtib reegel, OLE TÄHELEPANELIK. Sai ka kolmas laifer leitud – valgetiib-tuvi (Zenaida asiatica).
Linnast välja jõudes täiesti suvalises kohas peatust tehes nägime laifereid punasaba-viud (Buteo jamaicensis), punaselg-sidrik (Junco phaeonotus), ja kuulsime asteegi maasidrik (Melazone fusca)ning tsuuga-pöialpoiss (Regulus strapa). Suvaline koht peatumiseks tähendas kiirteel nagu üldse esimest võimalust peatuda. Järgmises “suvalises kohas” lisandusid rohesäälik (Leiothlypis celata) ja laulu-virelind (Vireo gilvus).
Et aega parajaks teha, sai Lehole ja Hannesele soetatud Sim-kaardid ning käidud maitseelamusi hankimas tänavakohvikus tacosid süües. Taco ise koosneb maisileivast ja nende vahele pandud riisist ja lihast (see paljuski varieerub väga suures ampluaas. Maitse andis siiski lisatud kastmed ja teravad paprika salatid. Välikohviku juurest lisandus tamme-koolibri (Basilinna leucotis). Aega pidi parajaks tegema hotelli saamiseks. Villa Monte on puhas koht, basseiniga ja puha. Kuna väljas oli vahepeal temperatuur kerkinud 30 kraadini, siis kosutav suplus bassus andis inimese tunde jälle tagasi. Seega tuli minna linnuretkele. Ecopark El Texcali juhatas algul Googel pisut valesti, kuid korrektuur viis siiski kohale. Sööki nautivad Pargivahid nõudsid 30 kohalikku raha sissepääsu eest ja laifereid tuli omajagu. Indigolind, Oaxaca leeträhn, mustkulm-händkäblik, suur-tšatšalaka, mehhiko oravkägu, kanjonikäblik, roosterästas, Rose-throated Becard, täpikkülg-käblik.