Hommikul kell 6.30 startisime Guernavaca linnast, kus eelmine päev olid üliõpilasrahutused. Keegi üliõpilane olla kadunud ja politsei ning sõjavägi oli rahutusi kontrollimas. See meid ei puudutanud.
Päeva eesmärk oli liikuda Oaxacasse poolele teele ja mitte kiirteid kasutades. Tee peal peatumise võimalusi väga pole. Hommikune liiklus tihe, aga ühe gaasiettevõtte parklas siiski. Sealt tuli jämenokk-türanntikat (Tyrannus crassirostris), lahe nimi.
Hommikusöögi tagime Guautla linnas. Pisike tänavakohvik ja läägemaitsega kohvi koos tacoga. Seekord oli taco juustu, liha ja seentega. Kastmeid muidugi ka. Eilsest tacost ikka palju parem. Perenaine oli väga abivalmis. Kõigepealt toodi kohvi maitsta, et kas ikka selline sobib. Siis enam-vähem näita näpuga, mida tacosse panna. Ja hommikusöök 270 $ kohalikku raha. Ehk 13,50€
Nüüd edasi linnukohad. Linnas sees olev Rattapark oli küll suletud, aga ka värava tagant liike võtta küll. Ruskesaba-sidrik (Peucaea ruficauda), kaktuse pilalind (Toxostoma curvirostre), asteegi arukoolibri (Ramosomyia violiceps) ja muud varem nähtud liigid lisaks.
Nagu laulusalmgi ütleb -Aeg ei oota. Liigume edasi linnast läbivoolava jõe ääres olevasse parki. Hommikune aeg ja inimesi häirimas vähe. Linde see eest omajagu. Kohe väravas ports lääne-metssäälikuid (Setophaga auduboni) puude otsas toimetamas. Samas ka väiketurpial (Icterus spurius), Natuke eemal tekitas elevust punapea-motmot (Momotus mexicanus). Neid omapäraseid linde leidus pargis päris mitu. Käblikutele omaselt väga vilkad mustkulm-händkäblikuid (Polioptila caerulea) leidus pargis mitmeid ja terve päeva jooksul nägime neid ka mitmel pool. Lisandusid veel salusäälik (Leiothlypis ruficapilla), leekturpial (Icterus pustulatus), suur indigolind (Passerina caerulea), laiksilm-leeträhn (Melanerpes chrysogenys). Ka ülelendav raudkulli olekuga põhjatanukull (Astur cooperi) sai nimekirja.
Park oli väike ja tarvis edasi ka liikuda. Sama jõe teisel kaldale jõudmiseks googel moogel arvas, et autoga saab üle jalakäijate silla ka. Me siiski ei katsetanud. Liiginimekiri sai veelgi täiendust põhja-kammpääsukesed (Stelgidopteryx serripennis) olid suitsupääsukeste parves. Meie suitsupääsukesest erinevalt on kohalikel suitsupääsukestel lühemad sabasuled ja punakamad alapoole suled.
Endeemne hallpugu-smaragdkoolibri (Phaeoptila sordida) oli kindlasti päeva parim leid, aga liike lisandus veel. Prill-iibised (Plegadis chihi), prill-virelind (Vireo solitarius), olid selle piirkonna viimased.
Teekond jätkus, ilm ilus, tee äärses puuvilja müügi letis sai kõht proovile pandud, sai hakkama küll nende maitsvate mangude arbuuside, ananassisde ja mingi hernemaitselise kaalikaga. 8 euro eest sai kõhu tõsiselt täis. Mehhiko teed on üldiselt siledad kui mitte arvestada mõningate ootamatute löökaukude ja arvukate lamavate politseinikega ja neid lamavaid on kohati tõeliselt palju ning mõningad ikka päris suured.
Järgmine teelt kõrvalpõige mingi suure mäe jalami ümbrusse lisas lõosidrik (Chondestes grammacus), taidur-pilalind (Mimus polyglottos), kilkava mehhiko hallviu (Buteo plagiatus), pärl-värbtuvi (Columbina passerina), kauni pajusääliku (Cardelina pusilla) ja rästaskägu (Morococcyx erythropygus).
Enne oma ööbimisse jõudmist Huajuapani linnas lisandusid veel ameerika tuuletallaja (Falco sparverius), leekturpial (Icterus pustulatus) ja leekõlg-turpial (Agelaius phoeniceus)
Õhtusöök pisikeses Mehhiko restoranis polnud küll Mehhikopärane (hamburger), aga see eest väga maitsev. Oodata tuli vaid kaua. 37 eurot kolme peale pole paha.