Päev algas nagu alati kohviga, aga seekord hoopis teistmoodi kui varem, selline Obinitsa kandi seitsmekümnendate kohvikeetmine potiga gaasipliidil. Täiesti värskendav kogemus. Keetma pidi seetõttu, et kohvipulbri jahvatus aste oli rohkem ubade poolitamine mingil eriti jõhkral ja ebainimlikul meetodil, mis seni meile veel tundmata. Aga, aga … kohv sai hea.
Kokkulepitud ajal loomulikult maja perenaine ei jõudnud, ega ma ausalt ei lootnudki. Me olime selleks valmis. Perenaise jõudmisel olid asjad autos ja auto väravast väljas. Saime enam-vähem arvestataval ajal liikuma. Lennujaama teel need pagana hüpekad, mida nad ise “reduktoriteks” nimetavad, said ikka paar korda uuuhhh, reisijate suust välja. Leho on neist tõeliselt tüdinud.
Lennujaamas auto üleandmine möödus üllatavalt viperusteta ja oligi aeg check-in teha, pagas ära anda. Seisime lootusrikkalt järjekorras ultramoodsa iseteenindusliku pagasi check-in järjekorras, kuni selgus, et check-in peab olema enne tehtud või maksa 300$ kohalikku. Tegime äpiga check-in ja uuesti pagasi järtsu, mis seekord juba törts pikem. Meie ees seisev jänki suutis oma telefoni ära kaotada ja selle leidmiseks korraliku teatri korraldada. Telefon leiti turvade poolt prügikasti pealt, järgmes teatri teine vaatus, aga ilma puhvetita. Kotid antud, oli poolteist tundi aega lennukini pisikeses Oaxaca lennujaamas, kus isegi poekesi oli vähe.
Vahepeal selgus, et eelmisel päeval bookitud elamise ütles omanik üles, millega kaasnesid probleemid uue elamise leidmiseks. Booking lubas küll kompensatsiooni, kuid selle kättesaamine saab olema ilmselt kadalipp. Vähemalt senised kogemused tühistatud tellimustega on nii olnud. Leho ja Hannese koostöö tulemusel siiski elamine leitud. Ka natuke odavam, kuid esmasel hinnangul kehvemas asukohas. Elame üle, nagu alati.
Lend läks hästi, kui ühte üle tavalise tugevusega turbulentsi mitte arvestada.
Suurem probleem tekkis auto rendiga MEX MAD autorendi firmas. Nad polnud kuulnudki, et Lehol auto renditud ja makstud ja kindlustus tehtud. Ja üleüldse pole neil hetkel autot. Ok, sügavalt sissehingamise koht. Selgitused, väljatrükkidega näitamine ja lubati, et tunni pärast on auto trepis. tund passida niisama pole tore. Ka kõht nõudis tegevust. Esimene mapsi poolt soovitatud koht, mis pidi kolmeni lahti olema, oli juba ammu kolmest kinni. Mingi suvaline sõbralik jorss näitas suuna kätte, kust süüa saab. Polnudki kaugel – 100 meetrit. Kuus teenindajat ja 5 külastajat oli söögikoha moto. söögiks tellisime takosid, mis said üksmeelselt Mehhikos saadutest parima tulemuse. Hannese arvates küll saaks iga tako, mis rasvast nõretab heaks nimetada.
Teades, et kohalik tund pole alati tund, siirdusime rendifirmasse tagasi pooleteise tunni pärast. Rendiväravas tervitasid meid juba tuttavad tüübid, kes kolmandat korda pakkusid oma rendiautosid. Ilmslt neil juba kogemus, et MEX MAD’i omadega läheb keeruliseks. Optimistid nagu me oleme, keeldusime ka seekord. Me ei eksinud, kuigi lihtne see protseduur polnud. Ühesõnaga, ärge kasutage Mehhikod MEX MAD’i teenuseid. Vaatamata sellele, et hiinaka asemel anti Nissan.
Tänase päeva ainuke laiferi saime söögikohast rendikasse minnes. Tulipea-leeträhn, keda me esialgu suure entusiasmiga yucatani leeträhniks pidasime, sai tänu pildile ja rendikas veedetud ajale siiski õige liigini määratud.
Ja siis hakkas tibutama, mis kohe peale ööbimiskohta jõudmist äiksevihmaks paisus. Vihm oli ikka selline, mida Eestis harva näeb. Tunniajaga olid teed vee all ja autod poolest rattast vee sees. Võimas. Ööbimiskohta üle andma tulnud kikilipsuga ja ülevoolava entusiasmiga prantsuse aktsendiga inglise keelt rääkiv vana kiitis Villat nii toredasti, et me kõik jäime uskuma. Minu toa uksele isegi VIP kirjutatud. Paneb ju heldima. Toa 103 otsimisega läks küll aega, sest toad 101, 102, 104, 105 olid, aga tuba 103 oli miskipärast puudu. Ei olnud puudu, maja teises otsas oli. Tuli lihtsalt vihma läbi sadavat ja lirtsuvat kunstvaipa pidi minna maja teise otsa. Lihtne ju. Kikilipsuga vana lisas vihma lohutuseks, et pool aastat pole sadanud ja nüüd, kui meie tulime, sajab.
Katse minna linde vaatama lõppes kähku otsa ümber keeramisega ja poest söögiks vajalike produktide hankimisega. Hiljem said need ka ööbimises edukalt konsumeeritud.
Laifereid nüüd 175 liiki.