Päev algas kohviga ning loomulikult, kui on uus kohviaparaat ja KRUPSI oma, siis peab kohe jama olema. Küll ei lähe käima, küll uputab veega kuskilt arusaamatust kohast. Aga kõik on hea, mis hästi lõpeb.
Kohvi joodud, siirdusime Progreso linna lähedastele linnualadele. Esimene katse lõppes edutult, sest tuulepark jäi ette ja tuulepargi valvur meid territooriumile ei lubanud, tegelikult hästi, sest parem koht oli mujal. Märgala oma paljude lindudega ja teetamm millel sai autoga sõita ja rahumeeli linde vaadata. Kohe esimesena jäi silma ameerika naaskelnokad. Kui meie naasklid, must-valged ja oma ülespidi kõverate nokkadega on imelised, siis Siinsetele on loodus kinkinud veel kollakas-pruuni tooni. Imeilusad. Aga kaunitare oli teisigi. Roosad ameerika flamingod justkui tantsides muda üles ajades ja seal punavetikaid oma naljakate kõverate nokkadega välja filtreerides. Paljud erinevatesse liikidesse kuuluvad haigrud toitu otsides ja igavusest tantsides. Rahutud mustpea-karkjalad, nobedad tüllid, rüdid, vigled. Vaatamist küllaga. Kohtusime ka ameeriklastest linnuvaatlejatega ja nagu linnuinimesed ikka sai ka neilt abi paari liigi määramisel.
Nägime ka puuridesse püütud linde vedavaid kohalikke. See pidi väga levinud äri olema, et müüakse värvilisi linde ameerika jõukatele inimestele. Illegaalselt loomulikult. Krt.
Viis tundi möödus märkamatult, ilm oli päikse poolt kuumaks köetud. +35 sundis varju otsima. Või siis vette. Pühapäev ja rannas rahvast omajagu. Vesi soe nagu vannis, Kariibi meri ikkagi, veest välja nagu ei kippunud. Väga õmnus värskendus. Tühi kõht sai sellega siiski hakkama. Hannes leidis ühe kohaliku kala “restorani”, mille populaarsus oli ilmselge. Järjekord. Kala praeti kõigi silme all. Maitsvad meriahvenad, koos erinevate salatitega. Super.
Edasine teekond viis meid soolabasseinide juurde, kus inimesed sees tervist nõudsid. Millegipärast olid nõudlejad kõik naised. Kas mehed on siis tervemad, kuigi keskmiselt elavad vähem?
Ka kultuuriline kohustuslik osa sai täidetud, püramiidid. Polnud just suur kompleks ja ka püramiidid väiksemapoolsed, aga ehk satume suuremate juurde ka, plaanis on.
Saime ka sahmaka äiksevihma, mis meie kultuuri indu jahutas ja sundis tagasi 1merida poole liikuma. Teel sinna leidsime väga toreda võsa, kust linnulist olulist täiendust sai. Nagu näiteks viker-indigolind (Passerina ciris) ja paurake-öösorr (Nyctidromus albicollis).
Õhtusööki otsides läksime kesklinna, kus keskväljakul käis tants ja trall elava muusika saatel, ringisõitvad turiste hobukaarikud, tänavakaubandus, paljud ärid ja söögikohad. Elu käis täiel rinnal.
Õhtust sõime saksapärases Bierhausis, kus õllekale omane sumin (paraku ingliskeelne) ja euroopapärased toidud. Vahelduseks muidugi tore süüa noa ja kahvliga seašnitslit. Päev oli olnud pikk ja pingeline. Homsed plaanid koos, ööbimisse ja magama. Homme hommikul edasi Celestuni
Päeva jooksul lisandus listi 39 liiki, neist 26 laiferit
Reisilistis 269 liiki, neist 201 laiferit.