Ja ongi käes reisi viimane täispäev Mehhiko pinnal. Päeva sai alustada taas kohvi keetmisega. Nagu vanasõnagi ütleb: “Harjutamine teeb meistriks ja liigne harjutamine idioodiks.” Siis õnneks liiga palju harjutada ei saanud, sest reis lõpeb, ja kohvitegemine saab läbitud viperusteta.
Kõht täis, kohvi joodud, padavai kohalikku võssa linde otsima. Reisi jooksul nägemata tuviliik- mehhiko tuvi (Patagioenas flavirostris), keda väidetavalt pidi igal pool olema, ehk siis täielik tavott, sai lõpuks ära vormistatud. Terve päeva jooksul nüüd siis nägime teda tõesti korduvalt, ongi tavott.
Muidki linde hommikupoole usinalt, kuigi laiferitega ja ka reisi uute liikidega kitsas. Vaid neli laiferit ja 6 reisiliiki sigi päeva lõpuks suure punnitamise peale, kuid nii mõnigi pilt millega rahule jääda tuli.
Nii nagu ikka, alates kella 11-st jäi linnuelu vaiksemaks, punnitasime veel, aga punnita mis punnitad, kui ei tule itti, siis itti ei tule. Kella 13-st loobusime lindude otsimisest. Võtsime suuna randa. Õnneks seekord leidsime koha kuhu auto parkida ja kus end Kariibi meres värskendada. Rannas rahvast küll. Vesi mõnusalt soe, kuid rand mereheidet täis. Ka see ei seganud, natuke ebameeldiv, kuid vesi kutsus. Sügavaks läks päris kiiresti, vaid 20 meetrit ja jalad enam hästi põhja ei ulatanud. Rannamõnude nautijatele tehti ka etendust, kilinad kolinad, suitsud tantsud. Kas sellel ka päriselt kohaliku traditsiooniga midagi ühist on, jäi mulle küsitavaks. Võib-olla on.
Lõunasöök ühes väga toredas restoranis, kus menüü oli menüü toojast omajagu pikem, aga teenindus oli tip-top. Toit maitsev.
Väike kaubamaja külastus, kus jäi mulle kui erilisele maiasmokale silma tordilett, proovima ei hakkanud.
Reisi linnulistis nüüd 335 liiki, neist 249 laiferit.
Homme veel poolik päev enne lennukile minekut. Viimase Mehhiko jutu kirjutan juba kodus olles. Juba praegu on kahju lahkuda, aga kodus on parem olla, pere, sõbrad, Aki, Fööniks, hobused ja KEVAD.