Selle pildi lugu algas juba mitu aastat tagasi, kui Purekkaril olles saabus Rariliinile teade Hiiumaale eksinud kivirästast. Kohe sai seejärel ka tegutsema hakatud, ehk siis sai teavitatud Kaja, et selline imeloom Hiiumaal ja vaja minna. Paraku tuli teavitus küll 15 minutit liiga hilja, et jõuda praamile, millega oleks veel valges Hiiumaale jõudnud. Järgmine praam jõudis juba pimedas, aga selle eest olime hommikul varakult kohal. Ka Peter ja Janne olid vara saabunud ning Madis lendas kohale lausa lennukiga. Põllult, kus seda lindu nähti, teda aga enam ei leidnud, ka mitte suurte jõududega otsides. Otsingute piirkonda laiendades samuti mitte – mitmed tunnid ja ei midagi. Peale seda seiklust kiskus Hiiumaa bongamistega ka edaspidi pisut viltu. Kui olin Hiiumaal tööl, oli mingi haruldus hoopis mandril, nagu näiteks sinisaba (pooled Eesti bongarid nägid) või siis älverüdi. Mõlemad lahkusid aga enne, kui mandrile tagasi sain. Ja vastupidi. Järjest leiti Hiiumaal haruldusi, mida bongama minna mul lihtsalt ei õnnestunud.
Seekord siis leiti see imeline lind Kuressaare linnast ja täiesti juhuslikult oli mul ka just tööd Muhus Tihusel. Veel hommikul praamil olles helistas Raul ja teavitas, et lind kenasti paigal (sain veel pahandada, et enne tööle lähen ja alles siis lindu vaatama). Töö tehtud, suund Kuressaarde. Kulus ainult 30 minutit, kui vilksamisi lindu nägin ja siis veel 10 minutit, et pildile ka saada.
Tuju taevastes kõrgustes, sai veel ka kohalikule uudishimulikule naisterahvale kauni linnu pilti näidatud.
Seekord siis vahelduseks igati korda läinud bongamine. 293. liik mulle Eestist. Tasapisi edeneb.