Hommikud on päikesetõusul kaunid. Kuigi ärkamine kella nelja ajal pole just minu lemmiktegevus, aga maha magada seda looduse ilu koos linnulauluga ka ei taha. Linnuatlas vajab samuti täiendamist, nii et siis polegi muud, kui metsa. Kahetsenud pole ärkamisi kunagi, magamajäämisi aga küll alati. Tänane retk viis Aegviidu poole. Liike kogunes hommikuga 35 ja kõige meeldejäävam hetk oli kahtlemata kohtumine metsisega. Algul kuidagi ei kahtlustanudki, et tegemist oli “paberitega” tegelasega. Tutvuse algus oli igati sõbralik. Esitleti ennast nii eest kui tagant kui külgedelt. Pilte sai hulga ja tasapisi jõuavad need ka avalikkuse ette. Kuni lõpuks modell tüdines ära ja siis hakkas tal ka katus korralikult sõitma. Õnneks pääsesin ise siiski ilma ketukata, aga ka auto oleks peaaegu oma osa saanud. Rõngas oli tal ka jalas, ehk siis juba tuttav tegelane oma hulluses.
Kahju on tegelikult sellistest. Mis seda “hullust” põhjustab, pole ikkagi päris lõpuni teada.