Täitsa jama, aga kohviga peale puru maha minemise ei juhtunud absoluutselt mitte midagi, igav. Hommikusöögiks eilsest rikkalikust õhtusöögist ülejäänud puuviljad ja muud hõrgutised.
Lahkume Vaikse ookeani rannikult, kus maastik näeb sama kurb välja kui lepavõsa Eestis hilissügisel. Ainult, et õhutemperatuur on nii kõrge, et fotoaparaadi kamuflaaži teibi liim sulab üles ja tuleb eemaldada. Rannikult eemaldudes, vaid paarisaja meetri kõrgusel merepinnast, hakkab loodus muutuma selliseks suviseks, puud on lehes ja ümbrus roheline. Ilus silmale vaadata ja hingel hakkab soe. Vaatad ja naudid, kuid mida kõrgemale, seda jahedamaks muutud õhk, aga mitte sugugi külmaks, kus sa sellega. Soe on endiselt ja ilus ja mõnus. Mida veel tahta. Teises peatuskohas tuli ära ka esimesed laiferid – esimene koht oli lihtsalt linnurohke ja linnud olid väga toimekad, lärmakad. Kes pesa ehitusega ametis, kes tegeles lihtsalt murumängudega. Reis Oaxacasse lindude kohalt sarnane eelmise mustriga – kui linde oli, siis palju ja kui mitte, siis lihtsalt polnud. Ka valgekurk-sininääri leidmise teine katse polnud edukas. Kurb, aga tõsi, et nii kaunist lindu ei näinud. Kuulmise koha pealt ei olnud me kindlad, kas kuulsime teda või tutt-sininääri. suht sarnase häälega tegelased. Näha oleks tahtnud. Sama nagu Singer Vingeri laulus – usun, ei usu, usun, ei usu, katsuda (näha) tahaksin ma.
Ebaedu nääri leidmisel viis meid masendusest sööma. Kuidas sa ennast ikka lohutad kui söögiga. Ainus töö, mis ju toidab. Pisike ja puhas, sõbraliku peremehega teeäärne toidukoht. Söögiga läks küll rohkem aega, aga eks nad nägid vaeva ka. Michelada valmistamine võttis ka oma aja.
Michelada on Mehhiko populaarne õllekokteil, mida serveeritakse tavaliselt külmana klaasis, mille serv on kaetud soola ja mõnikord tšillipulbriga.
Kõige klassikalisem michelada koosneb tavaliselt:
- hele Mehhiko õlu (nt lager)
- värske laimimahl
- sool (klaasi serval ja vahel ka joogis)
- tšillipulber või chili-salt segu (nt Tajín)
- Worcestershire’i kaste
- terav kaste (nt Tabasco või muu chili kaste)
Toit maitses samamoodi nagu välja nägi.
Maastik vaheldus, tee keris üles 2500 m kõrgusele ja ikka teega, kus pool teed võis olla varingute tõttu sügavikku kadunud. Kuni ühel hetkel hakkasid Oaxaca ümbruse kõrbenud lagendikud paistma. Veelgi masendavamad, kui Vaikse ookeani rannik. Ikka selline maastik, mis vägisi nõuab vihma.
Ööbimiskoha leidmine oli pisut problemaatiline riigis, kus tänavanimed on, aga need võivad samas linnas olla tükati ühes ja ka samal ajal teises kohas. Lõpuks kohale jõudes selgus, et “loomulikult” kohal olev inimene tuleb hiljemalt kell 17 või kui kell 17 ei jõua, siis 18 kindlasti, aga ärge kuhugi minge, sest inimene “kohe-kohe” tuleb. Ootasime mulle laiferi valgesaba-viu.
Googel “transleiti” abiga saime ka perenaisega oma jutud räägitud. Googel-moogel oli vajalik, sest preili tulistas sõnu sellise kiirusega, et hispaania keele filoloog Hannes ei saanud poolest aru ja teine pool jäi pisut segaseks. Lühidalt, ööbimine olemas, kõik hea. Õhtusöök ootab.
Homme hommikul lennukile ja Yukatani. Ued liigid, uued jutud.
Nüüd siis nimekirjas 230 liiki, neist 174 laiferit.