Eelmise päeva päikesekogus oli ilmselt liiast. Öösel oli kerge palavik, külmatunne ja higistamine mõjutas unekvaliteeti. Aga ka kasside kontsert suurt positiivset mõju ei avaldanud. Pole viga reisimine polegi lust ja lillepidu, kui tahta elada rutiinis, siis ärge reisige.
Huajuapeni linna juures on vaid üks hotspot (See on Ebirdi keskkonnas linnuinimeste poolt külastatud linnuvaatluskohad) ja seegi vaid 47 liigiga. Hotspot on märgitud mäe jalamile linna servas ja majade vahele. Erilist entusiasmi see kohale jõudes ei lisanud, aga nagu ikka esmamuljetega, on nad petlikud. Linde leidsime. Päris mitu endeemi kaasa arvatud.
Mäe otsast paistis vaateplatvorm. Otsustasime ka selle üle vaadata. Selleks tuli teisele poole mäge sõita. Platvormini me ei jõudnud, aga ka matk poolele teele lisas nii laifereid kui kui endeeme.
Märkamatult oli aeg läinud ja hommikusöögini jõudsime alles 10.30, aga selline see linnuinimese elu on. Kohalik teeäärne söögimaja eriline restoran polnud. Kohvi lääge ja kuum ta ka polnud. Takod liha ja juustuga platseerusid siin saadutest teisele kohale. Odavad küll.
Liiklusest jääb silma liigne autodele paigutatud tulede hulk, Neid tulesid vilesid mida kasutatakse arusaamatult on ikka rohkelt või siis ei kasutata üldse. Liiklusmärke teedel vähe ja ega neid vajagi pole. Valgufoorid võivad ka ringristmikul teid tabada. Lamavaid politseinikke endiselt palju ja mõned võivad teid tabada ka ootamatult, mis põhjustab siis peaga lae tabamist.
Loodus on väga kõrbenud. Põllud pruunid, tammemetsad pruunid, mõned kohad siiski rohelised. Maastik hästi mägine, aga vaated lummavalt kaunid. Oaxacale lähemale jõudes rohkem männi-tamme metsi.
Oaxaca ise 700000 elanikuga linn, liiklus endiselt linnadele omaselt tihe ja autojuhil vehkimist küllaga. Rajalt eksimise korral raske vahele saada. Ridasid võib suvalt juurde tekkida nagu ka ära kaduda. Pole ju probleem kui buss peatub enam vähem keset teed, ja päriselt keegi ei pahanda. Tuututamist praktiliselt ei kuule. Keerasid ette – no mõni asi. Egiptuses või Türgis oleks signaalidest kõvad ammu olnud lukus.
Tänased laiferid:
ameerika raudkull (Accipiter striatus), ameerika kaljupääsuke (Petrochelidon pyrrhonota), hall-siidinäpp (Ptiliogonys cinereus), Cinnamon-rumped Seedeater (Sporophila torqueola), vööt-maasidrik (Melozone albicollis), põhja-kuningkalur (Megaceryle alcyon), ruugekõht-marjavint (Chlorophonia elegantissima), roostetiib-näpprästas (Myadestes occidentalis), kaldaviu (Buteogallus anthracinus), nulusäälik (Setophaga townsendi), mustkurk-sidrik (Peucaea mystacalis), misteegi käblik (Campylorhynchus jocosus), kiltpugu-säälik (Geothlypis tolmiei), kiripõsk-käblik (Pheugopedius felix), Black-headed Grosbeak (Pheucticus melanocephalus), väike-jooksurkägu (Geococcyx velox), aedkäblik (Troglodytes aedon), vööt-kahutikat (Myiarchus tyrannulus), salu-türanntikat (Tyrannus vociferans), tutt-piivitikat (Contopus pertinax), rabasidrik (Melospiza lincolnii), pruun-maasidrik (Aimophila ruficeps), kalda-virelind (Vireo belli).
Kui arvepidamine ei reeda on koos 96 liiki, neist 70 laiferit ja 10 endeemi.