Päev algas taas NASA vendade tehtud kohviaparaadi valmistatud kohviga ja võileibadega ning teel me olime. Sihiks Ecoturístico Comunitario de Santa Catarina Ixtepeji Park, keeruline nimi. Eelmiste päevade päikese üledoseerimine oli paljastele jalgadele liiga teinud ja jalasääred meenutasid värvilt keedetud vähke, seega pikad püksid jalga. Uksest välja astudes õnnestus esimest korda saada ka ülelendavatest papagoidest määramiseks sobilik pilt. Laifer loomulikult palmi-amatsoonpapagoi (Amazona autumnalis). Ja siis teele
Kuna oli pühapäev, siis park ja parki sõitjaid teel palju. Küll rataste, küll autodega. Teele märgitud Hotspotide asukohad oli arusaamatud, kuidas need üleüldse tekkida said. Peatumine teede ääres pea-aegu võimatu ja nii tiheda liiklusega kohas lindude esinemine nullilähedane.
Et sellele teele jõuda sõitsime otseteid põldude vahelt, seal oli küll linde. Kuni tähelepanelikud kodanikud politseile teatasid, et mingid tüübid tahavad tequila algmaterjali binoklitega ära vaadata. Õnneks olid politseipoisid siiski arusaajad vennad, päikeseprillidega küll, mis tegi nad algatuseks väga hirmuäratavaks. Kõik läks hästi poisid vaatasid fotokast linnupilte ja sõitsid minema.
Tee parki kulges järjekordselt ikka ülespoole ja ülespoole. Keerulisi käänulisi teid pidi. Kui suure tee pealt ära sai, õnnestus juba ka peatusi teha, loodust nautida ja linde vaadelda. Järjekordselt olid need metsad vanad ja väärikad. Nagu ikka olid linnud kas segaparvedena või polnud neid üldse. Kui algul tundus, et linde pole siis kannatlikult oodates võis see parv siiski tulla, aga ka mitte tulla.
Park oli suurest luust mägiratturite pärusmaa, metsa all ratturite sissesõidetud radasid palju. Teed kitsad, vastutulevatest autodest möödasaamiseks pidid mõlemad kõhu ikka väga sisse tõmbama. Oht rendikas ära retsida oli olemas.
Kõrgeim punkt kuhu jõudsime oli 3200 meetrit. seega ilm polnud kõrvetavalt kuum, vaid pigem selline Keila suvi. Ja vabalt võinud ka lühkaritega jätkata, sest päike väga metsavahele ei paistnud.
Lootus ökopargist lõunat saada luhtus, mis oli väga üllatav, et sellises riigis kus pea iga mees on bisnismen ja supermerkaadosid igal nurgal, ei suudeta-taheta rahvast täis pargis söömakohta teha. Seetõttu ka ja ka mõningate metsa seikluste tõttu sai lõuna, kui rämpstoitu lõunaks nimetada, alles kell 15. Aga selline see linnuinimese elu on.
Linna tagasi läbi mõningate linnalähedaste põldudevaheliste hotspottide, mille oleks võinud vabalt ka ära jätta. See piirkond ei tekitanud head tunnet.
Õhtusöök ööbimiskoha lähedases välikohvikus oli maitsev, aga teenindaja tüdruk ilmselgelt klientidest tüdinud ja väsinud olekuga. Õhtusöök kolmele 15 eurot.
Päeva saak 51 liiki ja 12 laiferit:
Kuldkulm-selvasäälik (Basileuterus belli), oaxaca maasidrik (Aimophila notosticta), Ruugenokk-värbrästas (Catharus aurantiirostris), männi-vöötkäblik (Campylorhynchus megalopterus), valgepõsk-puukoristaja (Sitta carolinensis), rubiin-pöialpoiss (Corthylio calendula), rohepääsuke (Tachycineta thalassina), Dwarf Vireo (Vireo nelsoni), Greenish Elaenia (Myiopagis viridicata), täpikrähn (Colaptes auratus), ülangu-järanokk (Trogon mexicanus).
Hetkeseis 154 liiki, 110 laiferit.
Uus päev on ees. Nüüd nina Vaikse ookeani poole.