Hommik algas NASA tehnoloogial põhineva kohvimasina taltsutamisega. Kui jätta mõningad olulised elemendid masinasse panemata, siis jookseb kohvi mitte kannu, vaid lauale ja põrandale. Ka natuke vedelikku põrandal tundub alati hiiglasliku kogusena. Peale koristamist ja põhjuste likvideerimist sai ka kohvi ja hommikuse võileiva ning kokkuvõtteks selgeks kohviaparaadi põhitõed: 1. Käivitamiseks tuleb vajutada keskmist nuppu, 2. kohvipuru ei tohi panna veepaaki, 3. Filtri hoidja tuleb panna kohvi tegemiseks masinasse, mitte kraanikaussi. Lihtne.
Asjad autosse ja teele. Täna siis keerasime autonina Vaikse ookeani poole. Meie teele jäi kohaliku kolledži aed. Peale valvuritega läbirääkimisi, saime ühe äärmiselt toreda valvuri saatel kolledži territooriumil oleva pargiga tutvuda. Peab kiitma puhtust ja korda territooriumil. Lindudest parimaks leiuks osutus ameerika hõbehaugas. kes parasjagu ehitas pesa. Kõik teised olid tavapärased, aga toreda olekuga turvamees pöördus kindlalt linnu usku.
Teekond jätkus tankla külastamisega. Ega ses miskit erilist, vaid kütusehinnad on siin tuntavalt meeldivamad kui meil/teil Eestis. Nimelt bensiin ja diisel enam-vähem sama hinnaga 1.30€ ehk 26$ kohalikus vääringus. Elatustaset arvestades, on meil veel odavam.
Teekond jätkus põllumajandusmaastikus ja ilmselgelt sõbralikumate inimeste piirkonnas. Eranditult kõik inimesed tervitasid, mõned üritasid ka vestlust arendada hispaaniakeelse sõnavaraga, mida meie hispaania keele ekspert Hannes ei valda.
Järjekordselt linnud suuremates kogumites või pole neid üldse. Väga kena lauluga ja lind, kellest Ameerikas kõige enam laule loodud – taidur pilalind, esitas oma kõlavat ja varieeruvat laulu koos kõrretantsuga. Ka filmist “Näljamängud” on ta nimi tuntud.
Pildil oleva väike-jooksurkägu (Geococcyx velox) nägemine oli elamus. Nad toimetavad peamiselt maapinnal joostes ja sisalikke ja putukaid püüdes. Lennuvõimelised, kuid eelistavad siiski joosta. Nende pikk saba paistab rohu seest välja ja joostes kõigub naljakalt ühele ja teisele poole. Õnneks sai tast ka korraliku pildi.
Lõunasöök teeäärses toitlustusasutuses lõppes Leho lausumisega: “Kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde.” ja tuli Nissani ja terve koorma Meszcaliga. Kes ei tea ja mina ei teadnud, et mezcal on peamiselt Oaxaca maakonnas toodetav tequila. Eristub tequilast valmistamise viisi ja agaavi liigist. Tequilat tehakse sinisest agaavist, aga mezcali 30 erinevast agaavi liigist. Ka Nende tarbimine on erinev. Tequilat võetakse nn shotina, aga mezcali väga väikeste lonksude ja naudinguga. See pigem traditsioonidega seotud kui lihtsalt alkoholi tarbimisega. Tequila piirkond on peamiselt Jalisco maakond, see kus see narkomees otsad leidis. Mezcali müüjad olid vanem naisterahvas ja noormees. Vanaproua rohkem müügiguru ja noormees villija tüüp. Kohe kohapeal tõmmati tünnist voolikuga mezcal pudelisse, pandi silt peale ja seoti soolakotike pudeli kaela külge. Väga ehe värk. Põrsast kotis ei müüdud, ikka proovida anti ka ja kohe mitut erinevat.
Ah jaa, söögi kohas tacod-kohvid kolmele 200 kohalikku ehk 10€. Väga korralik söömaaeg.
Edasi kulges teekond peamiselt sõites, mõningate katsetega linde leida. Tee kulges järjest kõrgemale mägedesse ja lõppes ööbimiskohas 2550 m kõrgusel. Ilm muutus uduseks ja jahedamaks. Ööbimises tegi meid lauluga tervitav endeemne mustkurk-händvutt (Dendrortyx macroura) kohe uduse tuju paremaks. Ei läinud palju mööda kui kohalik öösorr oma väga toreda laulu lahti lasi. Paraku pole sel linnul, ainsana selle perekonna esindajatest, eestikeelset nime. See eest inglise keelne on lahe -Mexican Whip-poor-will (Antrostomus arizonae). Sellist inglise keelset laulu ta ka laulab. Siit saate kuulda ka : https://xeno-canto.org/explore?query=Antrostomus%20arizonae
Lisaks neile sai liigina kirja veel:
Mustpära-turpial (Icterus wagleri), ida-niiduturpial (Sturnella magna), ameerika õgija (Lanius ludovicianus) ja händ-ruugetuvi (Zenaida macroura)