Päeva algus, nagu juba traditsiooniks on saanud, algas kohviaparaadi seiklusega. Täiesti mõistetav, uus aparaat, uus kohvi, uued kombed. Algatuseks ei õnnestunud kohvifiltri paigaldamine, sest tervet kohvifiltri pakki ei saa ja pole ka mõtet. Lõpuks ühe kaupa tuli ikka välja küll. Siis selgus, et saab ka vett panna veepaaki nii palju, et hakkab kann üle ajama. Uputamine juba tuttav tunne. Siis ka kohvipuru nii jämeda jahvatusega, et kohvi värv oli pigem tassi pesu meenutav. Maitses ka nagu välja nägi. Lõpuks siiski pika punnitamise peale sai kohvi värvi paika, aga maitse jäi ikka kolhoosi töölissöökla tasemele.
Lahkusime sellest 2550 meetri kõrgusel asuvast öömajast, kus öösorrid meile unelaulu laulsid. Koht ilus, aga majake niiskevõitu.
Päeva plaan oli jõuda Vaikse ookeani äärde ja teepealt leida valgekurk-sininäär. Ookeani äärde jõudsime, kuid sininäär jäi nägemata, vaatamata neljatunnisele otsingule, see-eest muid laifereid tuli kuhjaga.
Hommikusöök linnakese keskel olevas ekstreemspordi kallakuga kohvikus oli kergepoolne, juustukäki ja koogiga. Kohalikku olusid arvestades suhteliselt kallis ka.
Mägedest allapoole liikudes muutus mets rohkem vihmametsa sarnaseks, ilm soojemaks ja õhk niiskemaks. Tee peal märgitud hotspotid oleksid ilmselt varases hommikus ka hotspoti nime väärt, aga keskpäeva kuumuses mitte nii HOT’id.
Ühes hotspotis toimusid metsatööd, nii “südant soojendav” tunne tekkis, kui näed metsatöölisi (sarkasm), aga mehed ise toredad, kutsusid meid linnuviud (Buteo brachyurus) vaatama, kes häirimatult nende tööd pealt vaatas.
Tee peal oli mõned kohad mis polnud inseneride poolt nii mõeldud. Kohati maalihete tõttu. kas kolmandik teed kadunud või siis mulla ja savi all. Üldiselt sai sõita ja sõita ja peatuda ikka ka, näiteks teeäärses “kaubanduskeskuses” banaani osta. Inimesed ka siinkandis toredad, naeratavad, teretavad ja üldse sõbralikud. Kohalik inimene väike. Naisterahvad nii 1,50 m. Aga väikeseinimese kompleksideta. Vähemalt seni.
Ookeani ääres ootas meid 28 kraadi sooja ja ikka tõeline troopika, ööbimine korteris ja õhtusöök mereandide restoranis. Toit oli hea, kuigi oleks oodanud paremat, rohkem nagu Mehhikot.
Restorani elamuse tipuks oli tipi lunimine, sõna otseses mõttes. Nii hale nägu ja pikk jutt päädis 50$ kohaliku tipiga.
Liigilistis 184 liiki, neist 132 laiferit
Päeva laiferid:
Cinnamon-bellied Flowerpiercer (Diglossa baritula), mustkurk-säälik (Setophaga virens), männiturpial (Dives dives), mimoositurpial (Icterus gularis), tutt-turpial (Cassiculus melanicterus), samblasidrik (Chlorospingus flavopectus), mehhiko siisike (Spinus notatus), pigirästas (Turdus infuscatus), haraknäär (Cyanocorax formosus), Chestnut-sided Shrike Vireo (Vireolanius melitophrys), sekvoia-salutikat (Empidonax difficilis), ranniku-aratinga (Eupsittula canicularis), smaragdtuukan (Aulacorhynchus prasinus), kroonkoolibri (Eugenes fulgens), rohe-ametüstkoolibri (Colibri thalassinus), ameerika käärnokk (Rynchops niger), maia töbituvi (Zentrygon albifacies).
Mehhikos sisalikke 600+ liiki.
Jutt sai lühike, sest uni oli liiga magus.