Kohviaparaadiga jamasid ei olnud, kuid tulles vastu lugeja Heikki soovile avaldan NASA poolt välja töötatud kõrgtehnoloogilise kohviaparaadi pildi.
Tänase päeva plaan oli liikuda Huatulco linnast lääne poole jäävatele hotspottidele. Algatuseks pidi läbima teetööde kadalipu, kus liiklust reguleerivad oranžides vestides neiud poisid lehvitasid arusaamatult lippudega. See liputamine oli nii arusaamatu kaootiline tegevus ja igal liputajal omapärase stiiliga. Vaid ühel tüübil kahekümnest sai selgelt aru, mida tegema peab, kas seisma või sõitma.
Esimene planeeritud peatus (ennem ikka mõned peatused veel, kus sai teelt maha keerata) Porto Angel, väike kalurite linn, mis ka lõhnas vastavalt. Arusaamatu hotspot või sattusime meie sinna valel ajal, linde polnud. Linn ise elas kalurite elu, laht paate täis, turul käis kaladega, krevettidega kauplemine. Töö käis, linn elas.
Tuletorni juures tegime kerge hommikueine küpsetatud kanast guacamole kastmega. Guacamole on avokaadost tehtud dipikaste laimi, sibula ja koriandriga.
Liikusime edasi lootuses kuskil rannas ka vees käia kuid punased lipud rannas ja laine mis ületas lootusi, luhtas kõik me üllad plaanid vees jahutust leida. Ka rannas ringi jalutavad “Parim enne” möödas ringi jalutavad ülekaalulised, aga see eest porgandpaljad turistid ei olnud see mille pärast rannas viibida. Vaid kaks möödalendavat Cocos Boobyt andsid lohutust.
Järgmises rannas polnud enam “Parim ennesid” ka, aga see eest väga mugav lindude vaatluskoht, kui vaid linde oleks. See eest sai kuuma ilma leevenduseks nautida külma õlut.
Linde ikka pole.
Lootus sureb, viimasena ütleb rahvatarkus. Laguna Ventanilla kõlas ahvatlevalt kuni kohale jõudmiseni. Täielik, ülerahvastatud turistikas, kus saab küll paadiga mööda jõge krokodille vaatama minna, aga meile kaes tahavad jalad maa peal pea kuklas linde vahtida, see polnud.
Lõpuks leidsime siiski natuke sisemaalt lombi kus oli ka linde. Sarvnokk-pelikan, roosa-luitsnokkiibis, tundra-neppvigle, ülelendavad muda-toonekured mustpea-karkjalad päästsid päeva. Vaatamist rohkem kui tunniks. Lootus ei surnud.
Võtsime ette järgmise koha, Laguna del Palmar. Mööda jõe äärt kulgev matkarada ja jõe äärt palistavad naturaalsed söögikohad. Sõime ka korraliku lõuna päris viimases kõige ehtsamas ja lihtsamas söögikohas. Nende inimeste endi püütud kalad, kaheksajalad. Toit maitsev ja vägagi päris. Esimene koht kus tipp läks rõõmuga. Mangroovipääsuke lisandus listi ka. Kaks ameeriklast said samuti valgustatud lindude teemal.
Õhtusöögi eest hoolitses Leho, kes lahkelt prepareeris puuviljad vaagnale ning samuti ka vorstid juustud, sibula ja tundmatu nimega tomatisarnase köögivilja. Rikkalik ja maitsev.
Liike nüüd nimekirjas 223, neist 170 laiferit,