Päev algas nagu ikka, aga vastu ootusi kohvimasin ei streikinud, kohvipuru ei pandud veepaaki, midagi ei ujutanud üle, käima läks ka esimesel katsel ja kohvi sai ka hea.
Peale sellist igavat algust oli otsus minna välja, kus terve päeva jooksul ei paistnud päike, sooja oli kõigest 23 kraadi ja tuul puhus nagu Eestiski tavaliselt. Põhjast. Ja ikka mehiselt – nii 15 meetrit sekundis. Sokke just jalast ei puhkunud, aga sedagi seetõttu, et siin sokke ei kanta. Plaan oli ette võtta 3,5 kilomeetrine matk võsa vahel, mis küll kujunes 5,5 km pikkuseks. Võsa, mis võiks lindudest kubiseda, oli küll keskmiselt häälekam, kuid piltnikule mitte nii nähtav. Laifer Kardinal (Cardinalis cardinalis), mis väga fotogeeniline, oli küll kuuldav ja ka mõned korrad nähtav, siiski pildile ei saanud. Ja sellest on paganama kahju. Ehk homme on parem päev.
Endeemse rannikukäblikuga (Campylorhynchus yucatanicus) läks paremini. Esimene kuulmine oli kahtlane, aga siis ilmusid kaks väga poseerimishimulist tegelast, Neid selliseid fotograafi sõpru leidus teisiga. Kahjuks pime ilm ei olnud just piltniku sõber.
Teekond võsa vahel viis soolajärve äärde, mis oma roosa värvi tooniga tekitas küsimuse, mis seda värvust põhjustab. Vastus on – vetikad. Nendest vetikatest toitumine lisaks krevettidele ja planktonile, annab flamingode sulestikule punaka värvuse. Punakat värvust põhjustavad karotenoidid. Kui toidus karotenoide pole, muutuvad flamingud kahvatuvalgeks. Ehk kokkuvõtteks, mida punasem, seda tervem või siis isasem.
Ega elu ainult linnuvaatlusest koosne, kuigi võiks, siis süüa tahaks ka ja just eriti ehedates Mehhiko söögikohtades. Täna ka sellise leidsime, keset Celestuni linna. Esimene mulje oli, et pole võimalik siin süüa. Päriselt. Kuid toit mis meile toodi, ületas igasugu ootusi. Ka Bierhaus ei suutnud sellist toitu pakkuda. Nime järgi suitsutatud kotlet osutus väga maitsvaks ja õhukeseks viiluks lõigatud suitsulihaks, mis üritas keele alla viia. No super. Ja hind, üle mõistuse odav – 15 eurtsi kolme peale.
Edasised katsed jõuda ühele looduskaitsealale, lõppesid keelumärkide ees. Kahju, vaid ettejäänud kalasadam leevendas pisut linnunälga. Sajad pruunpelikanid, kajakad paatidel oli vägev vaatepilt.
Õhtune võsavahe linnuotsing päädis veel ühe endeemse sihtliigi leidmisega – ranniku-käärkoolibri. Need pisikesed parmusuurused ja ülivilkad on valguse puudumisel tõeline nuhtlus. Aga, nagu Toots kevades ütles – ära tõin, õige magus.
Päeva lõpuks sattusime ehitatavasse või renoveeritavasse, päriselt aru ei saanudki, hotellikompleksi, mis oli tõeline bambusarhidektuuri pärl. seda vaeva ja inseneri imet oli tunda igas detailis. Oli vaatamist väärt.
Päev õhtus
Liiginimekiri on jõudnud 283 liigini, neist 210 laiferit.
17.03.2026 Celestun, Mehhiko