Päev nagu ikka algas kohviga. Kuna kohalikes kaubanduskeskustes müüakse üksnes lahustuvat kohvi, siis tuli käiku lasta plaan B, ehk koju viimiseks mõeldud kohvipuru.
Lahkuda tuli kaunist ja mugavast hotellist Rosa Angel Sacalumis, et asuda teele Dziuche linna suunas, meie järgmisse ööbimiskohta. Väikestesse, turistide radadelt kõrvale jäävatesse linnadesse ööbimiskohtade leidmine pole just lihtsam asi maailmas, kuid Hannese ponnistused nende leidmisel kannavad vilja.
Kogu seni läbitud Yucatani poolsaart iseloomustab arvukalt mootorrattaid ja jalgratastes ning mootorratastest tehtud kolmerattalised igiliikurid. Juhtidest pooltel pole kiivreid, ilmselt on kivipallurid. Ja vaatamata sellele, et keskkonda tsiklistid sobivad, on nad paljudel juhtudel ettearvamatud, ilmudes k…t teab kust kohast ja k…t teab kuhu poole. Seetõttu ka mitu ohtlikku ehmatust saanud. Täidavad need kolmerattalised vist takso funktsiooni.
Teekonnal mingeid vaatamisväärsusi ette ei jäänud, Ja ega eriti otsinud ka. Ilm valdavalt pilves ja vihmane, vaid õhtupoole selgines. Temperatuur jäi ka 22 kraadi piiridesse. Külm noh.
Tegelesime lindude otsimisega. Ega see väga hästi ei õnnestunud, aga kurta ka ei saa. Ilm ikkagi nadi ju.
Hotell Dziuches oli kardinaalselt teisest puust kui eelmise öö elamine, aga nimetus on hotell. Kemmerg haises korralikult pesuaine järgi, et silmad kipitama hakkasid, Poti polnud prill-lauda, Soe vesi hakkas dušist tulema kui pesemise olid lõpetanud. Asjad sai panna hotelli söögikoha külmkappi, mis hommikuks oli lehmaketiga lukku pandud. Konditsioneeri käima saamiseks pidi kuskilt nurga tagant mingit lülitit pressima. Aga magatud sai. Internet oli nii aeglane, et blogi jäi kirjutamata. Lehekülg lihtsalt ei avanenud.
Hotelli söögikoha valgustus nagu väikelinna bussijaama tualetis, kus narkarid end süstimas sooviks käia, aga valguse tõttu ei saa.
Reisi linnulistis 306 liiki, neist 226 laiferit.