Hommik algas ebatraditsioonilise kohviga. Nimelt Hannes leidis kohviaparaadi ja pika punnitamise peale sai kõrgtehnoloogilise NASA kohviaparaadi tööle ka. Kerge hommikueine juustu-singivõileiva näol ja hommik võis alata. Vahemärkusena juustu kohta, mida siin sai suurest uhkest marketist. Oli küll kena välimusega juust, aga lõhnas ja maitses nagu kitse nahk. Ilmselt gurmaanidele. Mina nende hulka ei kuulu.
Esimene peatus oli Teotitlan de Valle. Väike armas turismile suunatud linn. Seal sai ka hiljem hommiku/lõunasöök tarbitud. Linna tänavad on täis kohalike käsitöömeistrite poolt valmistatud tekstiili ja vaipade poode. Ühes sellises saime jutule noorperemehega, kes üllatusena valdas väga hästi inglise keelt. Tema ettevõttes koob vaipu 45 inimest ja need on kõik pereliikmed – puhas pereettevõte. Vaipu tehakse meriino villast ja värvitakse looduslike värvidega. Öko värk. Kui satute Mehhikos Oaxacasse siis poole tunni tee kaugusele tasub selle linna külastus end ära.
Järmine siht oli Piedra Azul – veehoidla, millest on tehtud Looduspark, pigem küll looduslomp. Veelindude kollektsioon sai igatahes kõvasti täiendust. Looduslombi vaatamine maksis muidugi ka raha 100$ kohalikku raha ehk siis 5€ nägu. Pargivahid, toredad poisid võtsid vaevaks meile tammi peale järgi tulla ja meid käepaeltega märgistada. Nad reaalselt ka tegelesid sellega, et keegi linde ei häiriks. Mingi “oinas” oma karja koertega tuli lombi äärde ja julgustas oma loomi veel linde taga ajama. Selle peale sai lombivahid ikka kurjaks, meie ka. Aega sai seal kenasti viidetud ja oli ka mille nimel.
Järgmisena mägedesse, kus kõrbenud maastik vaheldus kõrbenud tammemetsadega ja alates 2000 meetrist männimetsaga, Iga peatus lisas liike ja laifereid. Mida kõrgemale, seda kaunimaks läksid vaated. Ilus ilm, mis muidugi meile meeldib, aga kõrbenud loodus ilmselt ihkaks rohkem vihma, neid vaateid ka soodustasid. Teed käänulised nagu mägedesse sõitmisel ikka. Ja mis põhiline – polnud hüpekaid. Hüpekatega võib muidugi pikapeale ära harjuda, sest ajuti on neist ka kasu. Näiteks kui hüpekas on enne ristmikku. see võimaldab teistel vaskpööret sooritada. Või ka ökojõuetu mootoriga rendiautoga hüppega rekkast mööda sõita. Mõnest hüpekast suure hooga üle sõites lausub autojuht Leho: “See oli hea.”
Metsad olid vanad ja väärikad, habemega. Päriselt habemega – habesamblikud lisasid nendele vanadele puudele, olgu siis jändrikud tammed või saledad männid, ainult väärikust. Selliseid metsasid ma armastan. Need on päris metsad. Tõelised, mitte “ilusatesse” sirgetesse ridadesse istutatud puudega pea-aegu elutud noorendikud, mis pärismetsaks kasvada ei jõuagi.
Õhtu lõpetasime krevetirestoranis. Imeliselt hea teenindusega ja oivaliste maitsetega mereandide restoran Oaxacast õige pisut väljas. Katsun homme ka restorani nime ja asukoha teada saad, et Teilegi soovitada.
Pole küll lind, aga Hannesel õnnestus võpsiku seest märgata margaid, ehk pikksaba-pugalkassi. Ühte kuuest Mehhikos elavast kaslasest. Margai on kodukassi suurune, väga peidulise eluviisiga loom. Margai ilmumine põhjustas lindude hulgas korraliku paanika, ilmselt põhjusega. Eristamine otselotist on päris korralik väljakutse. Hästi tehtud Hannes!
Pildil on endeemne punasäälik (Cardellina rubra).
Laiferite list:
punakurk-säälik (Cardellina rubifrons), laanesäälik (Setophaga occidentalis), võsasäälik (Setophaga nigrescens), sirpsäälik (Oreothlypis superciliosa), jukaturpial (Icterus parisorum), täpik-maasidrik (Pipilo maculatus), pedakalind (Peucedramus taeniatus), aedrästas (Turdus grayi), punarind-rästas (Turdus migratorius), võsakäblik (Thryomanes bewickii), ameerika porr (Certhia americana), ameerika sabatihane (Psaltriparus minimus), asteegi tihane (Poecile sclateri), hallrind-sininäär (Aphelocoma woodhouseii), tutt-sininäär (Cyanocitta stelleri), Hutton’s Vireo (Vireo huttoni), mets-kahutikat (Myiarchus tuberculifer), Golden Vireo (Vireo hypochryseus), andi tutt-tikat (Mitrephanes phaeocercus), Northern Beardless Tyrannulet (Camptostoma imberbe), männi-kirjurähn (Leuconotopicus villosus), sinikurk-kulmkoolibri (Lampornis clemenciae), ameerika tikutaja (Gallinago delicata), kilatüll (Charadrius vociferus), ameerika huik (Porzana carolina), väike-merivart (Aythya affinis), lannuvart (Aythya collaris), ameerika piilpart (Anas carolinensis) [on küll vist piilpardiga üheks liigiks tehtud, aga siiski erinevus välimuses on märgatav].
Nüüd siis kokku 138 liiki, neist 98 laiferit.
Uued seiklused ja linnud ootavad.